Rohmaka laua ühte otsa asetatud rasvaküünla valgel luges üks mees midagi raamatust. See oli vana, kõvasti kulunud arveraamat, ja kirjapandu polnud ilmselt kuigi hästi loetav, sest vahel tõstis mees lehekülje küünlaleegile lähemale, et sellele rohkem valgust langeks. Siis langes raamatu vari üle poole toa, jättes pimedusse hulga nägusid ja inimkogusid, sest lisaks lugejale viibis ruumis veel kaheksa meest. Neist seitse istusid tummalt ja liikumatult rohmakate palkseinte veeres, lauale üpris lähedal, kuna tuba oli väike. Kätt välja sirutades oleks igaüks neist küündinud puudutama kaheksandat meest, kes lebas pooleldi linaga kaetult laual, nägu ülespidi, käed külgedel. Ta oli surnud.
Mees, kelle käes oli raamat, ei lugenud valjusti, ja keegi ei lausunud sõnagi; kõik näisid midagi ootavat; surnud mees oli ainus, kes midagi ei oodanud. Läbi akna aset täitva seinaava kostsid väljast pilkasest pimedusest tuppa kõnnumaa öö igavesti võõrad hääled - kauge koioti pikk nimetu ulg; väsimatute putukate tasane värelev trillerdus puudel; öölindude pentsik kisa, mis oli nii erinev päevalindude omast; suurte roinavate põrnikate sumin ja terve salapäraste tasaste helide koor, mis näib alati olevat vaid poolkuuldav, kuni see äkitselt lakkab nagu tunnetades oma pealetükkivust. Ent kõnealune seltskond ei pannud seda kõike üldse tähele; selle liikmed ei kippunud ilmutama tühja huvi praktilise väärtuseta asjade suhtes. Nad paistsid olema kohalikud mehed - talupidajad ja metsnikud.
Lugeja oli neist pisut erinev; tema kohta võinuks öelda, et ta oli ilmakodanik, ehkki tema rõivastus kõneles osalt teatud samasusest tema ümbrusega. Tema kuub poleks San Franciscos kuhugi kõlvanud; tema jalatsid polnud linnas tehtud ja ta kaabu, mis lebas tema kõrval põrandal (ta oli meestest ainsana paljapäi), tähendas kindlasti midagi rohkemat kui vaid pelka isiklikku rõivastuseset. Välimuselt jättis too mees üpris meeldiva, vaid pisut rangemoelise mulje, ehkki see rangus võis olla omaks võetud või esile manatud kui võimuesindajale kohane poos. Sest ta oli koroner. Tänu tema ametile oligi tema valduses too raamat, mida ta luges; see oli leitud surnud mehe asjade hulgast - tema onnist, kus uurimiskohtupidamine nüüd aset leidis.
Kui koroner oli lugemise lõpetanud, pistis ta raamatu oma rinnataskusse. Samal hetkel lükati uks lahti ja sisse astus keegi noormees. Oli kohe näha, et ta polnud mägedes sündinud ega seal üles kasvanud: ta oli riides nõnda, nagu linnaelanikud, ent ta rõivad oli tolmused nagu oleks ta sõidust tulnud. Tegelikult oligi ta kärmelt ratsutanud, et kohtuistungile jõuda. Koroner noogutas; ülejäänud mehed noormeest ei tervitanud.
"Lasite ennast oodata," sõnas koroner. "Peame selle asjaga täna õhtul ühele poole saama."
Noormees naeratas. "Palun vabandust, et ootama pidite," ütles ta. "Käisin ära mitte selleks, et teie küsitlust vältida, vaid et panna oma ajalehe jaoks posti ülevaade sellest, mille kohta mind ilmselt siia tunnistust andma kutsuti."
Koroner naeratas. "Ülevaade, mille te oma ajalehtedele posti panite, erineb arvatavasti sellest, mille te siin vande all annate," kostis ta.
"Kuidas arvate," vastas noormees üpris ägedalt ja silmnähtavalt punastades. "Ma kasutasin kopeerpaberit ja mul on oma saadetise koopia kaasas. Ma ei kirjutanud seda kui uudislugu, sest see on uskumatu, vaid kui kirjandusteost. See sobib osalt tunnistuseks, mille ma vande all annan."
"Aga te ütlesite, et see on uskumatu."
"See ei peaks teid häirima, söör, kui ma vannun, et see on tõsi."
Koroner vaikis mõnda aega, pilk maas. Onni seinte ääres istuvad mehed sosistasid omavahel, pilke koolnu näolt peaaegu pööramata. Mõne aja pärast vaatas koroner üles ja lausus: "Jätkame kohtuistungit."
Mehed võtsid kaabud peast. Tunnistajalt võeti vanne.
"Teie nimi ja vanus?" küsis koroner.
"William Harker, kakskümmend seitse."
"Kas te olite kadunud Hugh Morganiga tuttav?"
"Jah."
"Kas te viibisite tema juures, kui ta suri?"
"Tema lähedal."
"Millistel asjaoludel - ma pean silmas teie sealolekut?"
"Olin tema pool külas, et jahil ja kalal käia. Ent osalt oli minu eesmärgiks teda ja tema veidrat eraklikku eluviisi tundma õppida. Ta tundus olevat hea kirjandusliku tegelase prototüüp. Ma kirjutan vahel jutte."
"Loen neid vahel."
"See on teist kena."
"Jutte üleüldse - mitte teie omi."
Mõned vandemehed naersid. Süngel taustal tõuseb huumor eriti esile. Sõdurid puhkevad lahingupauside ajal kergesti naerma ja nali koolnukambris mõjub tänu oma üllatuslikkusele.
"Rääkige selle mehe surma asjaoludest," ütles koroner. "Võite kasutada oma ülestähendusi, kui soovite."
Tunnistaja sai vihjest aru. Käsikirja taskust välja võtnud, hoidis ta seda küünla paistel ja lehitses seda, kuni leidis otsitud lõigu, mida ta ette lugema asus.
"... Päike oli vaevalt tõusnud, kui me teele asusime. Otsisime vutte, kummalgi kaasas haavlipüss, kuid kahe peale vaid üks koer. Morgan ütles, et parim jahimaa asus ühe mäeharja taga, mida ta mulle osutas, ja me ületasime selle mööda teerada, mis viis läbi okaspõõsastiku. Mäe teine külg oli võrdlemisi tasane ja tihedalt tuulekaera täis kasvanud. Kui me okaspõõsastiku vahelt välja jõudsime, oli Morgan minust vaid paar jardi eeespool. Äkitselt kuulsime meist veidi maad paremal ja ees müra nagu mütanuks ägedalt lainetavas põõsastikus ringi mõni loom.
"Ehmatasime hirve üles," sõnasin ma. "Oleks meil nüüd vintpüss kaasas."
Morgan, kes oli seisma jäänud ja silmitses ainiti põõsaste liikumist, ei vastanud sõnagi, vaid oli oma püssil mõlemad kuked vinna tõmmanud ja hoidis seda laskevalmis. Tundus, et ta oli pisut ärevil, mis mind üllatas, sest ta oli tuntud oma külmaverelisuse poolest isegi äkilise ja ähvardava ohu hetkil.
"Kuule nüüd," sõnasin ma. "Sa ei hakka ju ometi hirve vutihaavlitega kostitama?"
Ta ei vastanud endiselt, ent kui ta oma näo veidi minu poole pööras, nii et ma seda nägin, rabas mind tema äärmiselt pinev ilme. Taipasin, et meil oli tegu millegi tõsisega ja mu esimene mõte oli, et me olime grisli peale sattunud. Astusin Morgani kõrvale, käigu pealt püssi vinnastades.
Põõsad ei liikunud nüüd enam ja helid olid vaibunud, kuid Morgan piidles ümbrust raugematu valvsusega.
"Mis see on? Mis kuradi värk see on?" pärisin ma.
"Põrgusigidik!" vastas ta pead pööramata. Tema hääl kõlas võõralt. Ta vabises silmnähtavalt.
Tahtsin suu uuesti lahti teha, kui märkasin, et tuulekaer koha lähedal, kus põõsad rappunud olid, kõige veidramal moel liikus. Ma ei oskagi seda õieti kirjeldada. Näis, nagu oleks seda sasinud tuuleiil, mis seda üksnes ei koolutanud, vaid maadligi surus - rutjus nii, et see uuesti püsti ei kerkinud; ja see liikumine suundus pikkamisi otse meie poole.
Ükski elus varemnähtud asi ei olnud avaldanud mulle sellist mõju nagu too tavatu ning seletamatu ilming, ent ometi ei meenu mulle, et ma oleksin vähematki hirmu tundnud. Mäletan - ja mainin seda siin, sest veidral kombel tuli see mulle just tol hetkel meelde - et ükskord hajameelselt lahtisest aknast välja vaadates pidasin hetkeks eksikombel üht lähedal kasvavat väikest puud pisut kaugemal asuvaks suuremate puude saluks. See paistis teistega ühesuurune, kuid tundus neist ometi erinev, kuna oli oma kujult ja üksikasjadelt selgemini ja teravamini nähtav. See oli vaid pelk perspektiivimoonutus, mis mind ometi ehmatas ja lausa kohutas. Me oleme nii kindlad tuttavate loodusseaduste tavapärases toimes, et nende mistahes näilik rikkumine tundub ohustavat meie turvatunnet, hoiatavat mõne ettekujutamatu õnnetuse eest. Seetõttu oligi nüüd see taimestiku nähtava põhjuseta liikumine ja maalduva rohu aeglane sihikindel liginemine samavõrd ärevusttekitav. Minu kaaslane näis olevat lausa hirmul ja ma ei uskunud oma silmi, kui nägin, kuidas ta äkitselt püssi õlalt haaras ja mõlemast rauast liikuvate kõrte pihta tulistas! Enne, kui lasu suits hajuda jõudis, kuulsin ma valju metsikut kisendust, mis sarnanes metslooma omale, ja Morgan viskas püssi maha, põikas kõrvale ning pani kärmelt jooksu. Samal hetkel paiskusin ma järsult pikali, olles põrganud kokku millegi suitsus nähtamatuga - mingi pehme raske ollusega, mis suure hooga minu peale viskus.
Enne, kui ma end jalule ajada ja käest minema põrunud püssi uuesti kätte haarata jõudsin, kuulsin, kuidas Morgan otsekui surmaagoonias kisendas ja tema karjed mattusid sedalaadi kähedasse metsikusse lõrinasse, mis saadab koerte kisklemist. Sõnulkirjeldamatus õuduses upitasin ma end püsti ja vaatasin sinnapoole, kuhu Morgan oli pagenud; ja hoidku jumal mind veel kunagi sellist vaatepilti nägemast! Minu sõber oli minust vähem kui kolmkümne jardi kaugusel, üks põlv maas, pea hirmuäratava nurga all taha käändunud, pea paljas, pikad juuksed sassis ja kogu keha ägedalt küljelt küljele ja ette ning taha visklemas. Tema ülestõstetud paremal käel näis puuduvat laba - vähemalt ei hakanud see mulle silma. Teist käsivart polnud näha. Kui ma seda eriskummalist stseeni praegu meenutan, siis paistis tema keha hetketi vaid osaliselt; tundus nagu miski seda varjanud - ma ei oska seda teistmoodi väljendada - ja kui ta kõrvale nihkus, tuli see jälle tervenisti nähtavale.
Kõik see pidi sündima vaid paari hetke jooksul, ja ometi jõudis Morgan nende vältel võtta kõik meelekindla maadleja poosid, kes heitleb ülekaaluka raskuse ning jõuga. Peale tema polnud kedagi näha ja tedagi mitte kogu aeg selgelt. Kogu selle juhtumi ajal võis kuulda ta karjeid ja kirumist, taustaks säherdune raevu- ja vihamöirgamine, mida ma polnud kunagi varem ühegi inimese ega elaja kõrist kuulnud!
Seisin hetke kõheldes paigal, viskasin siis püssi maha ja sööstsin oma sõbrale appi. Kahtlustasin, et teda oli tabanud mingi rabandus või krambihoog. Enne, kui ma temani jõudsin, jäi ta tummalt lebama. Kõik oli vaikseks jäänud, kuid säärase õudusega, mida isegi need jubedad sündmused polnud minus tekitada suutnud, nägin ma nüüd uuesti tuulekaera salapärast liikumist, mis suundus mahakägardunud meest ümbritsevalt äratallutud rohuplatsilt metsaserva poole. Alles siis, kui see metsani oli jõudnud, suutsin ma oma pilgu sellelt lahti rebida ja oma kaaslast vaadata. Ta oli surnud."
Koroner tõusis oma istmelt ja jäi surnud mehe kõrvale seisma. Tõstnud lina servapidi üles, tõmbas ta selle pealt ära, nii et kogu keha paljaks jäi, üleni alasti ja küünlavalgel savikarva kollane. Ent see oli kaetud suurte sinkjasmustade laikudega, mis olid ilmselt põhjustatud muljumiskohtades hüübinud verest. Rind ja küljed nägid välja nagu oleks neid malakaga tümitatud. Silma paistsid jubedad rebendid; nahk oli ribadena ning siiludena maha rebitud.
Koroner astus laua teise otsa juurde ja harutas lahti siidist taskurätiku, mis oli lõua alt läbi tõmmatud ja pealael sõlme seotud. Kui ta taskuräti ära tõmbas, tuli nähtavale koht, kus kunagi oli olnud kõri. Paar vandemeest, kes olid püsti tõusnud, et paremini näha, kahetsesid oma uudishimu ja pöörasid pilgu kõrvale. Tunnistaja Harker läks nõrkust ning iiveldust tundes avatud akna juurde ja nõjatus üle aknalaua välja. Poetanud taskuräti tagasi surnu kaelale, astus koroner toa nurka ja võttis rõivahunnikust ükshaaval riideesemeid, hoides neid mõne hetke üleval, et kõik neid näha võiksid. Need olid viimseni rebenenud ja verest paatunud. Vandemehed ei hakanud neid lähemalt silmitsema. Nad ei paistnud selle vastu erilist huvi tundvat. Õigupoolest olid nad kõike seda juba enne näinud; uus oli nende jaoks ainult Harkeri tunnistus.
"Näib, et rohkem asitõendeid meil pole, härrased," sõnas koroner. "Teie kohust on teile juba selgitatud; kui te ei soovi rohkem midagi küsida, siis võite välja minna ja oma otsuse langetada."
Eesistuja - pikk habemik koredais rõivais mees kuuekümnendates aastates - tõusis püsti. "Ma tahaksin esitada ühe küsimuse, härra koroner," sõnas ta. "Millisest hullumajast see teie viimane tunnistaja plehku pani?"
"Millisest hullumajast te viimati plehku panite, härra Harker?" küsis koroner mornilt ja rahulikult.
Harker tõmbus uuesti näost tulipunaseks, kuid ei lausunud sõnagi, ja seitse vandemeest tõusid ning marssisid pühalikul ilmel onnist välja.
"Kui te olete mind juba piisavalt solvanud, söör, siis võin ma nüüd ehk minna?" küsis Harker niipea, kui nad olid ametnikuga kahekesi surnu juurde jäänud.
"Jah."
Harker asutas end juba minekule, kuid seisatas siis, käsi ukselingil.
Tema kutseharjumus kaalus üles isikliku autunde. Ta pöördus ringi ja ütles:"See raamat, mis teie käes on... ma tundsin selles ära Morgani päeviku. Te paistsite selle vastu suurt huvi tundvat; te lugesite sellest, kui ma oma tunnistust andsin. Tohin ma seda näha? Lugejatele pakuks huvi..."
"Raamat ei puutu antud juhul üldse asjasse," vastas ametnik, selle oma kuuetaskusse libistades, "kõik sissekanded sellesse on tehtud enne kirjutaja surma."
Kui Harker majast väljus, tulid vandekohtunikud tagasi tuppa ja jäid seisma ümber laua, millel nüüd taas kinni kaetud laiba piirjooned lina alt selgesti näha olid. Eesistuja võttis küünla juures istet, otsis oma rinnataskust pliiatsi ja paberitüki ning kirjutas tublisti vaeva nähes järgmise otsuse, millele kõik jõudumööda alla kirjutasid: Meie, vandemehed, leiame, et need säilmed said hukka puuma käe läbi, ehkki mõned meist arvavad, et need said rabanduse.
Kadunud Hugh Morgani päevikus leiduvad mõned huvitavad sissekanded, mis võivad hüpoteesina ehk omada teaduslikku väärtust. Tema laiba juures toimetatud kohtupidamise käigus ei loetud raamatut asitõendiks; ilmselt ei pidanud koroner mõttekaks vandekohtunikke segadusse ajada. Esimeste sissekannete kuupäeva pole võimalik kindlaks teha; lehe ülemine pool on ära rebitud; säilinud osa kõlab järgmiselt:
"... jooksis poolsõõris ringi, pea kogu aeg keskpaika suunatud, ja jäi ühtelugu seisma, ise raevukalt haukudes. Viimaks pages ta võssa nii kähku kui jalad võtsid. Arvasin algul, et ta on segaseks läinud, ent majja tagasi minnes ei olnud ta käitumine enam mingis suhtes erinev, välja arvatud ilmne hirm karistuse ees.
Kas koer võib ninaga näha? Kas lõhn tekitab mingis närvikeskuses kujutise tollest olevusest, kes seda lõhna eritab?
2. september. Eile õhtul majast ida poole jääva mäeaheliku tagant tõusvaid tähti silmitsedes panin tähele, kuidas need üksteise järel kadusid - vasakult paremale. Igaüks neist jäi varju vaid hetkeks ja vaid paar tükki korraga, kuid terve aheliku ulatuses tuhmusid kõik need, mis jäid mäeharjast paari kraadi kaugusele. Jäi mulje nagu oleks miski nende ja minu vahelt mööda läinud, kuid ma ei näinud seda ja tähti ei olnud küllalt tihedalt, et selle piirjooni esile tuua. Puhh! See ei meeldi mulle."
Mitme nädala sissekanded puuduvad, kuna kolm lehte on raamatust välja tõmmatud.
27. september. See oli jälle siin - leian iga päev tõendeid selle kohalolust. Valvasin jälle terve läinud öö samas varitsuskohas, retntkuulidega topeltlaetud püss käes. Hommikul leidsin taas värsked jäljed. Ometi võiksin vanduda, et ma ei jäänud magama - tõepoolest ei saa ma peaaegu üldse und. See on kohutav, talumatu! Kui need rabavad kogemused on tõesed, siis lähen ma hulluks; kui need on vaid ettekujutus, siis olengi ma juba hull.
3. oktoober. Ma ei lahku siit... ei lase tal mind minema kihutada. Ei, see on minu maja, minu maa. Jumal ei salli argpükse...
5. oktoober. Ma ei suuda seda enam taluda; kutsusin Harkeri paariks nädalaks endale külla - tal on kaine mõistus. Tema käitumise põhjal saan otsustada, kas ta peab mind hulluks.
7. oktoober. Olen selle saladuse lahendanud; see selgus mulle läinud ööl - äkitselt nagu ilmutus. Kui lihtne see on!
On helisid, mida me ei kuule. Heliskaala mõlemas otsas on noote, mis ei puuduta inimkõrva, tolle ebatäiusliku instrumendi, ühtki keelt. Need on kas liiga kõrged või liiga madalad. Olen vaadelnud täiest kõrist sädistavat musträstaparve mitme puu ladvus. Korraga, ainsa hetkega, täpselt ühel ja samal ajal vuhvatavad kõik lendu ja kaovad. Kuidas? Nad ei saanud üksteist läbi latvade näha. Mingil juhul ei saanud parve juht kõigile korraga kätte paista. Pidi kostma mingi hoiatusmärguanne või käsklus, mis kõrgelt ja kiledalt, ent mulle kuuldamatult lärmist üle kostis. Olen ka näinud samasugust üheagset lendutõusu, kui terve parv püsis vait, mitte ainult musträstaste, vaid ka teiste lindude - näiteks põõsastikku hajunud vuttide - puhul, isegi siis, kui nad on eri mäenõlvadel.
Meremehed teavad, et üksteisest miilide kaugusel merepinnal päikeses mõnulevad või hullavad vaalad, keda lahutab üksteisest maakumerus, sukelduvad mõnikord ühel ja samal hetkel ning on kõik paugupealt silmist kadunud. On kõlanud signaal, liiga madal, et olla kuuldav madrusele mastitipus ja tema kaaslastele tekil, kes aga tunnevad selle võnkeid laevas nagu oreli bass katedraali kivid tuiklema paneb.
Ka värvidega on sama lugu, mis helidega. Päikesespektri kummaski otsas leiab keemik nähtuse, mida tuntakse aktiinkiirte nime all. Need kujutavad endast värve - valguse koostisse kuuluvaid värve -, mida me tajuda ei suuda. Inimese silm on ebatäiuslik vahend; selle tajuulatus on vaid mõni oktaav tegelikust värviskaalast. Ma ei ole hull; leidub värve, mida me ei näe.
Ja, aidaku mind jumal, ka Põrgusigidik on sellist värvi!"
Tõlkinud
Rein Rästik