Mugavalt diivanil lamaskledes, seljas hommikumantel ja jalas tuhvlid, naeratas Harker Brayton vana Morrysteri "Teaduse imedest" eeltoodud lauset lugedes. "Imeks võib panna vaid seda," sõnas ta endamisi, "et nood targad ja õppinud inimesed uskusid Morrysteri ajal säärast jama, mida tänapäeval ei võta tõsiselt isegi suurimad tohmanid."
See kutsus temas esile mõttetulva - sest Brayton oli mõtteinimene - ja ta langetas hajameelselt raamatu, ise üha endisse suunda vaadates. Kohe, kui raamat oli tema vaateväljast kadunud, paelus ta tähelepanu üks pime nurk. Ta nägi oma voodi all varjus kaht tillukest valgustäppi, mis olid teineteisest umbes tolli kaugusel. Need võisid vabalt olla tema pea kohal oleva gaasilambi vastuhelk metallist naelapeadel; neile erilist tähelepanu pööramata jätkas ta lugemist. Hetk hiljem sundis miski - mingi sisemine aje, mida ta ei võtnud vaevaks analüüsida - teda raamatu uuesti langetama ja pilguga äsjast vaatepilti otsima. Valgustäpid olid endiselt alles. Jäi mulje, nagu oleksid need eredamaks muutunud ja kiisanud rohekat sära, mida ta polnud esmalt täheldanud. Lisaks näis talle, et need olid pisut nihkunud - talle veidi lähemale. Siiski olid need liialt varjus, et tähelepanu teritamata nende päritolus ja olemuses selgusele jõuda, ja Brayton võttis taas lugemise käsile. Ühtäkki viis üks koht tekstis ta mõttele, mis sundis ta võpatama ja raamatu kolmandat korda diivaniservale langetama, kus see tal peost libises ja põrandale kukkus, kaaned ülespidi. End pooleldi jalule ajanud Brayton vahtis ainiti pimedusse voodi all, kus valgustäpid näisid veelgi eredamalt kiiskavat. Ta oli nüüd tähelepanu ise, tema pilk valvas ja tungiv. See eristas otse voodi alusraami all suurt kerratõmbunud madu, mille silmad olidki need valgustäpid! Eluka jube pea, mis seesmisest keerust lapikuna esile ulatus ja välimisel lebas, oli otse tema poole pööratud, ja laia kiskjalõua ning idioodisarnase otsmiku asend näitasid, kuhu see kurjakuulutav pilk oli suunatud. Need silmad ei olnud enam tühipaljad helendavad täpid; need vaatasid Braytonit sihikindla, kurikavala tähendusega.
Arhitektuuriliselt ja sisustatuse poolest oli Ussimaja rangelt lihtne, kooskõlas selle asukate piiratud oludega, kellest paljudele ei saanud kuidagi võimaldada vabadust, milleta pole võimalik luksust jäägitult nautida, sest nende häirivaks iseärasuseks oli see, et nad olid elus.
Oma ruumides oli nende liikumisvabadust kitsendatud siiski vaid sedavõrd, kui see oli vajalik nende kaitsmiseks turmalise kombe eest üksteist alla neelata; ja nagu Braytonile oli hoolitsevalt mainitud, juhtus tihti, et mõni neist avastati ruumides, kuhu nende sattumist oli raske seletada. Hoolimata Ussimajast ja sealsest kõhedusttekitavast seltskonnast - millele ta küll erilist tähelepanu ei pööranud -, oli elu Druringi häärberis Braytonile vägagi meeltmööda.
Välja arvatud põgus jahmatus ja pelk jälestusvõdin, ei tundnud härra Brayton midagi erilist. Esmalt mõtles ta kella helistada ja teenri kohale kutsuda, kuid ehkki kellanöör rippus kohe käeulatuses, ei sirutanud ta kätt selle poole; talle tuli pähe, et taolise teguviisi põhjal võinuks kahtlustada, et ta tunneb hirmu, mida ta kohe kindlasti ei tundnud. Ta mõtles pigem olukorra kohatusele kui kartis sellega kaasnevaid ohte; see oli küll vastik, kuid absurdne.
Roomaja kuulus Braytonile tundmatusse liiki. Ta ei osanud selle pikkust hinnata; nähaolev kehaosa oli umbes tema käsivarre jämedune. Oli see üldse ohtlik ja kui, siis mil viisil? Oli see mürgine? Oli see kägistaja? Tema teadmised looduse ohumärkidest ei olnud vastamiseks piisavad; ta ei olnud seda koodi kunagi deshifreerinud.
Kui elukas polnud ohtlik, siis oli see igal juhul vastik. See oli de trop - kohatu nähtus - kunnatus. Pilt ei sobinud kuidagi oma raamidesse. Isegi meie maa ja ajastu barbaarne maitse, mis oli toa seinad maale, põranda mööblit ja mööbli nipsasju täis kuhjanud, ei olnud siia ette näinud taolist dzhunglist pärit metsiku looduse ilmingut. Ja pealegi - kui talumatu mõte! - saastas eluka väljahingamine õhku, mida Brayton ise sisse hingas.
Taolised enam-vähem selged mõtted moodustusid Braytoni peas ja ajendasid teda tegutsema. Tegu oli protsessiga, mida me nimetame arutluseks ja otsustuseks. Just seeläbi oleme me targad ja rumalad. Sel moel ilmutab närbunud leht sügistuules suuremat või väiksemat arukust kui teised temataolised, langedes kas maapinnale või järveveele. Inimtegevuse saladus on selgusetu: miski pinguldab meie lihaseid. On sel mingit tähtsust, kui me nimetame ettevalmistavaid molekulaarseid muudatusi tahteks?
Brayton tõusis püsti ja valmistus hiljukesi mao juurest taanduma, üritades seda võimalikult vähe häirida, ning uksest väljuma. Nii taganetakse millegi suure eest, sest suurus on jõud ja jõud on ähvardus. Ta oli kindel, et tuleb selg ees taganemisega kergesti toime. Kui koletis peaks talle järgnema, siis oli seinad pilte täis riputanud maitse samal põhimõttel täitnud ühe riiuli idamaiste taparelvadega, mille hulgast ta võis paraja pihku haarata. Vahepeal olid mao silmad veelgi armutuma õelusega kiiskama löönud kui enne.
Brayton kergitas parema jala põrandalt, et teha samm tagasi. Samal hetkel tundis ta endas tugevat tõrget.
"Mind peetakse julgeks meheks," mõtles ta. "Kas vaprus on siis vaid tühipaljas uhkus? Kuna siin pole kedagi, keda ma häbeneda võiksin, löön ma taganema?"
Ta toetus parema käega toolileenile, jalg endiselt õhus.
"Rumalus!" sõnas ta valjult. "Ma ei ole nii suur argpüks, et kardaksin iseendale arg näida."
Ta tõstis põlve kõverdades jala pisut kõrgemale ja asetas selle järsult maha - toll maad teisest eespool! Ta ei mõistnud, kuidas see võis juhtuda. Katse vasaku jalaga andis sama tulemuse; see oli omakorda paremast pisut eespool. Tema käsi pigistas toolileeni; käsivars oli sirge ja ulatus kergelt taha. Jäi mulje, et ta ei tahtnud oma haaret vallandada. Mao kurjaendeline pea ulatus seesmisest keerust välja nagu ennegi, kael õieli. See püsis liikumatu, kuid tema silmad olid nüüd elektrisädemed, mis pildusid loendamatuid helkivaid nõelu.
Mehe nägu tõmbus tuhakarva kaameks. Ta tegi veel ühe sammu ettepoole ja siis veel ühe, tooli endaga pooleldi kaasa lohistades, millest ta viimaks lahti laskis ja põrandale prantsatas. Ta ägas; madu ei teinud häält ega liigutanud end, kuid tema silmad olid kaks pimestavat päikest, mis roomaja enda täiesti varju jätsid. Need kiirgasid välja värvikirevaid ja eredaid valgussõõre, mis oma ülima suuruseni jõudes järgemööda haihtusid nagu seebimullid; tundus, nagu küündiksid need tema näoni ja olid järgmisel hetkel mõõtmatult kaugel. Ta kuulis kusagilt suure trummi lakkamatut põrinat, mille sekka puhuti tungis kauge muusika, kujutlematult mahe nagu tuulekandle helid. Ta tundis selles ära Memnoni raidkuju päikesetõusumeloodia ja talle tundus nagu seisaks ta Niiluse kaldakõrkjastikus ning kuulaks ülendatud tajuga läbi sajandite vaikuse toda surematut hümni.
Muusika vaibus ja läks tajumatult sujuvalt üle kaugeneva äikese tumedaks kõminaks. Tema silme ees laius päikesest ja vihmast sillerdav maastik, mille kohal võlvuva ereda vikerkaare hiigellook raamistas sadu korraga nähaolevaid linnu. Mitte kuigi kaugel sirutas hiiglaslik krooniga madu oma pea lopsakate keerdude vahelt välja ja vaatas talle Braytoni surnud ema silmadega otsa. Äkitselt tundus see lummav maastik järsult üles kerkivat nagu tõstelava teatris ja pimedusse hajuvat. Miski andis talle ränga hoobi näkku ja rindu. Ta oli põrandale kukkunud; lõhkisest ninast ja marraskil huultest jooksis verd. Veidi aega oli ta jahmunud ning oimetu ja lebas kinnisilmi, nägu vastu põrandat. Mõne hetke pärast toibunult mõistis ta, et oli kukkudes pilgu mao küljest lahti rebinud ja teda vallanud lummuse purustanud. Ta oli kindel, et kui ta nüüd uuesti sinna ei vaata, õnnestub tal taganeda. Kuid mõte sellest, et nähtamatu madu oli tema peast vaid paari jala kaugusel, võib-olla just valmistudes tema kallale sööstma ja oma rõngad ta kõri ümber mässima, oli liialt õudne! Brayton tõstis pea, vaatas uuesti nendesse hukutavatesse silmadesse ja oligi taas lummuses.
Madu ei olnud paigast liikunud ja tema uskumatu mõjuvõim tundus olevat pisut kahanenud; äsjased võimsad illusioonid ei kordunud enam. Roomaja väikesed mustad silmad lameda ja ajudeta otsmiku all lihtsalt kiiskasid nagu algul kirjeldamatus kuriõeluses. Tundus nagu oleks võidus kindel elukas otsustanud loobuda oma võlutrikkidest.
Järgnes õudustäratav stseen. Oma vaenlasest vaid jard eemal põrandal lebav mees upitas oma ülakeha küünarnukkidele, pea kuklasse aetud, jalad pikalt sirgu. Tema vereplekiline nägu oli kaame, silmad lauspärani. Tema huultele kerkis vaht, mis tortidena maha langes. Tema keha rappus ägedates tõmblustes ja vonkles lausa maosarnaselt. Jalgu kord ühele, kord teisele poole painutades tõmbus ta kõverasse, ja iga selline liigutus viis ta maole veidi lähemale. Ta lükkas käed ette, et ennast tagasi suruda, kuid liikus küünarnukkide varal muudkui edasi.
Dr. Druring istus koos oma naisega raamatukogutoas. Teadlane oli harukordselt heas tujus.
"Sain just ühelt kollektsionäärilt vahetuse teel endale oivalise ophiophaguse," sõnas ta.
"Ei tea, mis see olla võiks?" päris proua pisut loiu huviga.
"Tule taevas appi, milline ülim võhiklus! Mu kallis, mehel, kes saab pärast abiellumist teada, et tema naine ei oska kreeka keelt, on õigus lahutus sisse anda. Ophiophagus on madu, kes sööb teisi madusid."
"Loodan, et see pistab kõik sinu omad nahka," vastas naine hajameelselt lampi sättides. "Aga kuidas ta teised maod kätte saab? Lummab vist ära?"
"Täpselt sinu moodi, mu armas," turtsatas doktor. "Sa ju tead, kuidas mind ärritab vähimgi vihje sellele labasele ebausule, nagu oleks madudel lummamisvõime."
Vestluse katkestas vali kisendus, mis kaikus läbi vaikse maja nagu deemoni karje hauast! See kordus kohutavalt selgesti veel mitu korda. Doktor ja tema naine kargasid püsti, mees hämmeldunult, naine kahvatult ja hirmust tummaks löödult. Veel enne, kui viimase karje kaja hääbuda jõudis, oli doktor toast väljas ja tormas kaht astet korraga võttes trepist üles. Koridoris Braytoni toa ukse ees kohtas ta paari teenijat, kes olid sinna tulnud ülakorruselt. Koputamata sööstsid nad tropis vastu ust. See oli riivi panemata ja avanes. Brayton lebas surnult kõhuli põrandal. Tema pea ja käed olid pooleldi voodi alusraami varjus. Nad tõmbasid keha välja ja keerasid selle selili. Nägu oli vere ja vahuga üleni koos, pärani silmis tardunud pilk - jube vaatepilt!
"Suri rabandusse," lausus teadlane maha põlvitades ja käe südamele asetades. Selles asendis olles langes ta pilk voodi alla. "Taeva päralt!" sõnas ta. "Kust see siia sai?"
Ta pistis käe voodi alla, tõmbas endiselt kerratõmbunud mao välja ja lennutas selle keset tuba, kus see kareda sahina saatel üle poonitud põranda libises, põrgates viimaks vastu seina ja jäädes sinna liikumatult lebama. See oli mao topis, silmadeks kaks saapanööpi.
Tõlkinud
Guido Kobra